Aloe vera

Sajandeid on Aloe verale viidatud kui esmaabitaimele. Arstid ja ravitsejad on juba enam kui 4000 aastat ülistanud seda kui rahustavat ja antiseptilist taime.  Aaloed on üldiselt soojalembelised taimed, mis meie kliimas vaid siseruumides suudavad talve üle elada. Eluvormi poolest kuuluvad nad sukulentide hulka ning suudavad mitu kuud ilma veeta üle elada. Aafrikas peetakse aaloed pikaealisuse sümboliks. Onni sissekäigu kohale riputatud aaloeoks peletab eemale kurjad vaimud ning kaitseb sissetungijate eest. Nõndaviisi ilma juurteta riputatult, õitseb ja elab aaloe Aafrika päikese all mitu aastat. Tänapäevani nimetatakse Aloe verat sanskriti keeles Kumariks ehk jumalannaks, kuna paljud Ida-India naised kasutavad seda iga päev ilu hoidmiseks ning vananemistunnustega võitlemiseks. Ka praegu kasutatakse aaloed laialdaselt põletuste ja haavade ravimisel. Nagu kõikide sukulentidega, on ka tema puhul tähtis mitte üle kasta ning  jälgida, et ta ei jääks kastes “jalgupidi” vette seisma.  Aaloe armastab sooja – suvel võiks ta kasvada kohas, kus on sooja minimaalselt 21 kraadi, aga ta elab kuidagi üle ka madalad temperatuurid (isegi alla 10 kraadi!).  Kuna aaloe pole eriti kiire kasvuga taim, ei vaja ta ka sagedast ümberistutamist. Kui taim hakkab potist üle kasvama, on aeg (kevadel) ümber istutada. Kasutada hea drenaažiga segu, vähemalt kolmandik võiks olla liiv või peenem kruus. Ole ettevaatlik juurepalliga!