Rhipsalis baccifera subsp. horrida

Nagu kaktustele omane, pole helmekaktustelgi lehti, vaid lehetaolised lülid ehk varred, mis võivad olla silinderjad, kandilised, lamedad, keerduvad, asteldega, karvadega või ilma nendeta. Lisaks on helmekaktustel rohkelt harusid ja õhujuuri. Perekond helmekaktus (Rhipsalis) hõlmab väga erinevaid epifüütseid kaktusi peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilisest metsadest, kus on aastaläbi soe ja niiske. Helmekaktuse lülide ääres või tippudes asetsevad õied on enamasti väikesed, olenevalt liigist võib õie värvus olla valkjas, roosakas või kollane. Õitsemise lõppedes moodustuvad helmekaktustel ka väikesed viljad, mis meenutavad sõstraid ning püsivad peal võrdlemiski kaua. Sel ajal on taim tõepoolest justkui helmestega kaunistatud.

Looduses leidub helmekaktuseid kasvamas puutüvede harunemiskohtades, puuõõntes ja kändudel. Nad kinnituvad oma lühikeste tihedate ja harunevate juurtega tugevasti puukoore väiksemassegi lõhesse.

Erinevalt enamikust kaktustest tahavad helmekaktused kasvamiseks niisket ja suhteliselt sooja (+16…+20°C) kasvukohta. Seetõttu sobivad nad paremini soojadesse ja ahiküttega ruumidesse. Aga üsnagi edukalt saab neid ka keskküttega ruumides kasvatada, kui vaid suudetakse tagada taimele sobiv niiske kasvukeskkond.

Helmekaktused ei taha eredat päikest, seega tuleb neile leida kasvuks küll valge, kuid päikese eest varjatud koht. Hästi sobib ida-, lääne- või põhjapoolne aknalaud. Väga hämaras kasvukohas muutuvad aga varrelülid peeneks ja hapraks ning taim omandab üsnagi rääbaka väljanägemise. Helmekaktus kasvab hästi akna kohal amplis, kuid viimane ei tohiks sel juhul asetseda kuiva ja sooja õhku kiirgava radiaatori kohal. Samuti sobib talle hästi savipott. Ka ei taha helmekaktused talvist puhkeperioodi. Kuivas ja jahedas talvitumine paneb helmekaktused kiratsema, halvimal juhul hukutab.

Niitjas helmekaktus on dekoratiivses potis, mis sobib kenasti kinkimiseks.

Toote detailid